Ajakiri Buduaar kogus kokku 3 ägeda naise lood sellest miks ning kuidas nad sattusid palverännakule Hispaaniasse. Üks neist olin mina 🙂
Olen väga tänulik selle võimaluse eest.
Mina olen sellel rännakul (mis viib välja Santiago de Compostelasse) olnud 3 korda ning usun, et neid tuleb veel. Kõnekeeles meeldib mulle kasutada sõna – camino (Hispaania keelest tõlge – rada/teekond) – seega caminoga ongi sellised lood, et kui sa seal ühe korra ära käid, tekib justkui mingi meeldiv sõltuvus ning sa soovid seda kõike kindlasti veel kogeda.
Miks see nii on? Päris nö õiget vastust ei oskagi ma teile anda, aga milles ma kindel olen on see, et kõigel sellel on mingi seletamatu salapära ja võlu. Toon välja mõned minu jaoks olulised põhjused:
* vahetu kontakt loodusega – metsa lõhnad ja hääled, imelised vaated, väikesed külad kohalike elanikega.
* rännaku sportlik külg – eneseületamine / hea vorm jne. Mina olen kõikidel oma rännakutel kandnud kaasas 2 nädala jaoks vajalikku – seljakotis – mille kaal oli u 18-20 kg ning minimaalne teekond ühel päeval oli keskmiselt 25 km, aga oli ka päevi kus tuli läbida 35 km. 25 oli hea 🙂 35 mitte.
* näha nii lähedalt Hispaania linnu/külasid/inimesi – kultuuri
* rajakaaslased – sul on võimalus kohata sel teekonnal väga palju erinevaid, imelisi ja inspireerivaid inimesi üle terve maailma ja kõigilt neilt on midagi õppida.
* aeg iseendale – olla eemal kõigest kõrvalisest. See on võrratu viis oma vaimu puhastamiseks.
Ja seda kõike (valikuliselt) nädal, kaks või kolm järjest.
Kui täna neid ridu kirjutan, mõtlen juba paralleelselt – millal ma saaksin jälle minna!
Allolev lugu annab väikese sissejuhatuse, mida see minu jaoks tähendas ja mida mulle andis. Aga tegelikkuses – oli see palju palju enamat.
Siia sobivad sõnad – what a wonderful world! (we have). Kanname selle eest hoolt!
PS! väike vigadeparandus ka 🙂
Ma saan 38 alles 2020 a sügisel 🙂
