OTSIN (LISA)TÖÖD!
Kuna ajad on keerulised, siis on aeg paluda teie abi.
OTSIN (LISA)TÖÖD! – Kujundajana!
Aitan kujundada pm kõike – alates visiitkaatidest kuni reklaamide, bännerite, pakendite jms välja.
Ükski töö pole liiga väike või suur!
Anna märku, teen ära! / egerta@egerta.ee
Oman EKA diplomit kujunduskunstniku erialal!
St, et võin kujundada ka sinu: kodu, poe, vaateakna, salongi, raamatu kaane, kinkekaardi, kutsed jpm.
Diplom taskus 5 aastat, kogemusi 8 aastat.
Anna töö väikesele tegijale! #toetankohalikku #väiketegija #tänulik #olekenapalunjaga #kujundaja
PS! Olen tänulik kui seda infot oma sõprade ja tuttavatega jagad!
Üks unistus täidetud – Eesti Kunstiakadeemia diplom
Kummaline on see, kuidas mõnikord jõuab inimene oma õigesse paika mööda pikimat võimalikku teed.. Kuigi see õige teeots oli tema jalge ees juba siis kui ta sündis.
Täna tundub mulle, et see oli justkui ette määratud, et ma pean käima mööda loomingulist rada. Minu suguvõsas on mitmeid loomingulisi inimesi – seega võin arvata, et kusagil minus on ka üks väike kunstnikugeen peidus 🙂
Juba lapsena olin ma suur joonistaja, meisterdaja, unistaja… Siiani vist olen.
Eesti Kunstiakadeemiast olin ma unustanud aastaid, aga aukartus selle kooli ees oli vist liialt suur. Teate, see hirm, et oh ei tea kas ma saan sisse ja kas ma olen ikka piisavalt andekas.
Ühel päeval aga ütles sõbranna Kristi, kes seal juba moestilistikat õppis, et “proovi ikka, mis sul kaotada on”. Tõepoolest? Pole ju tõesti midagi kaotada.
Mõeldud, tehtud. Viisin paberid sisse ja käisin katsetel ja enne kui arugi sain, istusin ma Kaubamaja kõrval vanas EKA maja klassiruumis. Esimene kursusekaaslane kellega juttu alustasin oli Helena! Vaimustav ja armas inimene, täna töötab Velvetis. Andekas tüdruk.
Meie kursus oli üldse üks geeniuste kamp! Üks andekam kui teine. Kokkuhoidev ja toetav.
Kujunduskunsti eriala õpingud – see mida ma õppima asusin – kestsid 4 aastat. 4 aastat igal õhtul, peale pikka tööpäeva, laste ja perede kõrvalt käisime me koos – õppimas, loomas, nautimas..
Minu õpingud kestsid kokku 7 aastat, neli õppides ja 3 oma lastele pühendudes. Jah, minust sai ülikooli ajal ema. Esmalt sündis minu kallis tütar Gerda-Adore, kelle kõrvalt ma ka õpinguid jätkasin aga kui meie ellu tuli väike armas Alfred, siis tundsin, et pean vahepeal oma aja neile pühendama.
Peale akadeemilist puhkust oli koolis käia vaid 1 aasta, käkitegu 🙂
Uue innuga ja vahepeal palju edasi arenenuna astusin uuesti üliõpilaste sussidesse. See viimane aasta oli lahe! Tõesti! Ja see möödus kuidagi lendleva kiiruse ja kergusega. Uued toredad kursusekaaslased, põnevad projektid ja isegi õppejõud tundusid nüüd, kui olin ise vanem ja targem, palju toredamad 🙂
2015 aasta kevadel kaitsesin ma oma portfoolio hindele B (millest ma terve viimase aasta unistasin) ja astusin sulgkerge ja maailma kõige õnnelikuma inimesena Reaalkooli Raamatukogust välja. Üks komisjoni liige ja õppejõud lausus kuldsed sõnad.. “Sa oled selle eriala ideaalne kehastus, näidates selle erinevaid võimalusi ja näib, et oled leidnud oma tee.”
Tehtud. Uskumatu, aga see oli tehtud.
Aitäh kallid Evelin ja Marion (minu esimese kursuse kaaslased ja tänaseks hindamatu väärtusega sõbrad), kes te sel hetkel minu kõrval olite.
Ja pisut hiljem, sain ma kätte oma diplomi.
Selline uhke – lillade kaantega 🙂
Unistus sai teoks, suur unistus. Unistada võib ja peabki ja tehkem seda suurelt!
Aitäh teile kes aitasite mul selle täita.
